Merkuur langemas,
Ma tõusen oma voodist
kogun oma mõtted kokku
pean hoidma oma pead
näib nagu on ta kadunud
ja kuidagi ma olen meeletu
talve häälte järgi
hõljumas tuules
kõnnin läbi päeva
jakk kõrvadeni
Otsin seltsilisi
ma pean pisaraid kuivatama
näib nagu ta on kadunud
jätab mu ka varsti
olen sama tuume kui detsember
olen sama külm kui mees kuul
(Refrään:)
Ma näen ikkagi ta nägu
sama ilusat kui päeva
lihtne on mäletada
mäletada minu armastust
kõik mis ma kuulen
on üksiku hääl
talve hääled
nad järgnevad mulle maha
ma ei saa teha tuld
sama moodi nagu tema tegi
kulutan kõik päevad
otsides kuiva puud
lauad akna all
ja esiukse sulgemine
ma ei suuda uskuda
ta ei ole enam siin
(Refrään)
Aeg rõõmule
Aeg kurbusele
kui ta on kadunud
ma kindlasti, kindlasti järgnen
ta tegi mu päeva ilusaks
ta tegi külmema õhtu soojaks
talve hääled
nad saavad mu enda ohetusse
Ma näen ikka ta nägu
sama ilusat kui päeva
lihtne on mäletada
mäletada minu armastust tema vastu
kõik mis ma kuulen on üksikute hääled
talve hääled
nad kutsuvad mu alla